Detsembris linastus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees film „Under the Grey Sky“, mis jutustab Valgevene ajakirjanikest, kes on maksnud kohutavat isiklikku hinda selle eest, et nad kajastasid oma riigis valitsevat poliitilist ebastabiilsust.
Valgevene-Poola filmitegija Mara Tamkoviči debüütfilm „Under the Grey Sky“ räägib südantlõhestava loo Valgevene ajakirjanikust Lenast, kes pannakse vangi selle eest, et ta tegi otseülekande Minski Muutuste väljakult, kui valitsus surus jõuga maha rahumeelse demonstratsiooni. Aasta on 2020 ja Valgevenet on haaranud enneolematu protestide laine pärast võltsitud valimisi, mille käigus Aliaksandr Lukašenka valiti kuuendat korda tagasi.
Lena ja tema kaameraoperaator Olja vahistatakse pärast seda, kui nad jätkavad meeleavalduste filmimist hoolimata politseidroonist, mis neid jälitab. Järgneb kafkalikult absurdne süžeepööre: Lenat süüdistatakse kõigepealt „rahutuste korraldamises ja ühistranspordi häirimises“, siis aga muudetakse süüdistus ära – nüüd on jutt juba riigireetmisest. Seitsmepäevane haldusarest asendatakse pärast salajast kohtuprotsessi kaheksa-aastase vanglakaristusega. Tema kolleeg saab kaks aastat. Lena abikaasa Ilja, keda režiimi politsei samuti ahistab, püüab meeleheitlikult Lenat vanglast välja tuua. Ta püüab isegi Lenat veenda, et too end süüdi tunnistaks, kui see on vabaduse hind. Kuid Lena ei suuda seda.
Film on inspireeritud Valgevene teleajakirjanike Katsjaryna Andrejeva, tema abikaasa Ihar Iljaši ja kolleegi Darja Čulcova tõestisündinud loost. Darja kandis oma kaheaastase karistuse ära, Katsjaryna ja Ihar on aga praegugi veel vangis. Katsjaryna kannab kaheksa aasta ja kolme kuu pikkust pikendatud vanglakaristust. Nad pole kaugeltki ainsad. 2024. aasta lõpus teatas Valgevene Ajakirjanike Liit, et 45 meediatöötajat viibib endiselt vanglas. Paljud seisavad silmitsi survega isegi pärast välismaale põgenemist.
Filmi maailma esilinastus toimus 2024. aasta juunis New Yorgis Tribeca festivalil.
13. detsembril korraldas komitee Tamkoviči osavõtul „Under the Grey Sky“ linastuse. See leidis aset seminari raames, kus käsitleti Valgevene sõltumatu meedia rolli vastupanuvõimelise ja demokraatlikuma ühiskonna edendamisel.
EMSK Info rääkis Tamkovičiga filmist.
Mil määral jäljendab filmi süžee tegelikke sündmusi ja Katsjaryna Andrejeva saatust? Kas kasutasite mõnda tegelikku salvestist 2020. aasta meeleavaldustest ja Andrejeva juhtumist?
Tegelikke salvestisi kasutatakse filmis mitu korda. Protesti, millest tegelased filmi alguses ülekannet teevad, filmisid Andrejeva ja Čulcova päriselt. Kasutasime nende filmitud salvestisi osana dramatiseeritud stseenist. Video Raman Bandarenka kinnipidamisest, mida filmi tegelased oma sülearvutil näevad, on samuti tõeline salvestis [toimetaja märkus: maskides kaagid peksid aktivist Raman Bandarenka surnuks pärast seda, kui ta püüdis neid takistada maha lõikamast valgeid ja punaseid linte, mis sümboliseerivad nõukogude okupatsiooni eelset Valgevene lippu]. Film lõpeb omamoodi epiloogiga – montaažiga Katsjaryna tehtud meeleavalduste otseülekannetest.
Põhisüžee on tegelikkusega lähedalt seotud, mis puutub sellesse, kuidas ajakirjanikud vahistati ja kohtu alla anti ja millised karistused neile määrati. Kuid minu eesmärk ei olnud sündmusi üks-ühele edasi anda, vaid pigem tuua esile emotsionaalne tõde nende valikute kohta, mida inimesed pidid tegema, ja valusate alternatiivide kohta, millega nad pidid silmitsi seisma. Tegelaste nimed on muudetud, et luua teatav distants fiktiivsete ja päris inimeste vahel, aga ka selleks, et kutsuda filmivaatajaid üles mõtlema sellele loole kui ühele paljudest, metafoorina selle kohta, mis juhtus kogu rahvaga.
Kas Valgevene laiem avalikkus teab, mis juhtus Andrejeva ja teiste temataoliste ajakirjanikega? Kas teate, kui paljude inimeste saatus oli samasugune või sarnane Andrejeva omaga?
Poliitilised vahistamised ja repressioonid Valgevenes on olnud nii ulatuslikud, et raske on olukorrast mitte teadlik olla. Eri liiki repressioonide all on kannatanud vähemalt 130 000 inimest ja pärast 2020. aastat on riigist lahkunud ligikaudu 500 000 inimest. Asi on lihtsalt liiga suur, et seda varjata.
Poliitvangide (kellele on esitatud kriminaalsüüdistus või kes on süüdi mõistetud) ametlik arv Valgevenes on viimastel aastatel püsinud ligikaudu 1300 inimese juures, kuid peate mõistma, et sajad, kui mitte tuhanded, on oma karistust juba kandnud, mõned on varem vabastatud ja paljud äsja süüdi mõistetud isikud kardavad taotleda poliitvangi staatust. Tegemist on repressioonide konveierilindiga, mis ei peatu hetkekski. Vabastatud vangide asemele tulevad kohe uued vangid.
Mis oli Teie peamine motiiv selle filmi tegemiseks? Mida soovite sellega saavutada?
Valgevenelasena tundsin vajadust midagi teha, kui Valgevene režiim 2020. aasta protesti jõhkralt maha surus. Endise ajakirjanikuna oli mul lihtne end oma tegelaste kingadesse panna. Filmitegijana nägin tugevat ja väga liigutavat lugu, mida ma ei saanud rääkimata jätta.
Mis võiks olla peamine sõnum või emotsioon, mis filmivaatajale loodetavasti meelde jääb?
Ma loodan tõesti, et inimesed mõtlevad veidi selle üle, mis vabadus tegelikult on, kui palju see võib maksma minna ja kas nad tegelikult hindavad seda, mis neil on. Ma loodan, et nad mõtlevad Katsjale ja Iharile ning igaühele, kes on trellide taga, sest vabadus on siin Euroopas paljudele iseenesestmõistetav.
Kuidas võiks aidata EL, selle institutsioonid, kodanikuühiskond, ajakirjanikud ja inimõiguste ühendused ning riikide valitsused?
Ma kutsun ELi tungivalt üles mitte unustama Valgevenet ega lööma sellele käega kui lootusetule juhtumile. ELi toetus on see, mis võimaldab meie kultuuril, meedial ja kodanikuühiskonnal selle tohutu surve all ellu jääda, ning kuigi see võib tunduda pikaajalise investeeringuna, tasub see end ära.
Vähem