ELi uus rände- ja varjupaigalepe tunnistati selle vastuvõtmisel 2024. aasta mais ajalooliseks verstapostiks, kuid peab oma väärtust alles tõestama. Ent 2025. aastal ootavad ees keerulised ajad: äärmiselt ebakindlas geopoliitilises keskkonnas tuleb pakti keerukuse ja lühikese rakendamistähtaja tõttu tegutseda ettevaatlikult ja väga tasakaalustatult – Euroopa rändepoliitika instituudi (MPI Europe) esindaja Camille Le Cozi analüüs

2025. aasta algus tõstatab pakilisi küsimusi Euroopa Liidu rändepoliitika tuleviku kohta. Uus Euroopa Komisjoni koosseis on uue rände- ja varjupaigaleppe rakenduskavaga seadnud selge suuna, kuid muutuvad asjaolud ähvardavad suunata poliitilise fookuse ja vahendid mujale. Saksamaa eelseisvad valimised, kõrvuti Assadi režiimi kokkuvarisemise tagajärgede ja Ukraina sõja prognoosimatu kuluga on veelgi suurendanud ebakindlust. Arutelud rändajate mujalesuunamise mudelite üle jätkuvad, kuid need pingutused on sageli pigem poliitilised üksikjuhtumid kui ühtse Euroopa strateegia osa. Samal ajal kasutatakse rännet Poola ja Valgevene piiril endiselt relvana ning rände selline ärakasutamine põhjustab üha enam ELi õigusest kõrvalekaldumist. See aasta on otsustavalt tähtis, et selgitada välja, kas Euroopa Liidul õnnestub järgida lähenemisviisi, mis suurendab usaldust ja viib kauaoodatud kollektiivse tegutsemiseni, või jätkub ELis killustumine.

Paljud Euroopa poliitikakujundajad leidsid, et pakti vastuvõtmine 2024. aasta mais pärast aastaid kestnud raskeid läbirääkimisi oli ajalooline verstapost. Vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi näitas see kokkulepe bloki suutlikkust ühiselt lahendada mõned kõige keerulisemad küsimused. Pakti keskne eesmärk on käsitleda vastutuse ja solidaarsusega seotud pingeid, muuta ettekujutust igavesest rändekriisist ja ühtlustada varjupaigamenetluste erinevusi liikmesriikides. Kuigi uus raamistik tugineb suures osas olemasolevale süsteemile, kehtestatakse sellega rangemad meetmed, nagu süstemaatiline taustakontroll, tõhustatud varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlused piiril ning kriisi ajal ühistest eeskirjadest tehtavad erandid. Paktiga toetatakse ka suuremat euroopastamist, kohustuslikku solidaarsust, ELi institutsioonide ja asutuste rolli suurendamist ning suuremat Euroopa tasandi rahastamist ja järelevalvet.

Kui eurooplased ei suuda 2026. aasta maiks uusi eeskirju rakendada, võib ELi selliselt võidetud usaldusväärsus blokina rände haldamisel jääda lühiajaliseks. Sellest lühikesest tähtajast on iseäranis keeruline kinni pidada, sest pakt nõuab keeruka süsteemi loomist, ressursside mobiliseerimist ning töötajate värbamist ja koolitamist, eelkõige eesliinil olevates liikmesriikides. Liikmesriigid on küll koostanud riiklikud tegevuskavad, ent suur osa sellest tööst tehti suletud uste taga ja puuduvad poliitilised sõnumid. See lõhe kujutab endast kasvavat ohtu, sest hapra tasakaalu säilitamiseks ELi tasandil on äärmiselt oluline poliitiline juhtimine.

Lisaks tuleb uue süsteemi rakendamiseks moodustada sidusrühmade koalitsioonid. Keerukate õigusaktide praktiliseks raamistikuks muutmisel on keskne tähtsus riiklikel varjupaigaametitel; protsessis on juba kesksel kohal ELi ametid, eelkõige Euroopa Liidu Varjupaigaamet. Sama oluline on kaasata valitsusvälised organisatsioonid, et kasutada ära nende asjatundlikkust ning muu hulgas tagada juurdepääs õigusnõustamisele ja uute menetluste järelevalve. Nende jõupingutuste toetamiseks on vaja koostööpõhisemaid lähenemisviise, sealhulgas korrapäraseid konsultatsioone, tugevaid teabevahetusmehhanisme ja korrapäraselt kogunevaid operatiivrakkerühmi.

Samas on suurt tähelepanu pööratud rändajate mujalesuunamise strateegiatele, kusjuures üha rohkemates Euroopa pealinnades peetakse neid ELi rändeprobleemide lahenduseks. Itaalia ja Albaania vaheline kokkulepe on vallandanud arvukalt arutelusid selle potentsiaali üle segarände paremaks haldamiseks ning on seadnud Giorgia Meloni kogu Euroopas selles valdkonnas juhtpositsiooni. Kuid see kokkulepe ei ole veel tulemusi andnud ja jääb kahepoolseks, jättes kõrvale teiste Euroopa partnerite panused. Vahepeal on teised valitsused välja töötamas muid alternatiivseid mudeleid, nagu tagasisaatmiskeskused, ja viise nende integreerimiseks kogu ELi hõlmavasse lähenemisviisi.

Just tagasisaatmine peaks eelolevatel kuudel kerkima poliitilises arutelus kesksele kohale. Osaliselt sõltub pakt tagasisaatmise kiirendamisest, eelkõige isikute puhul, kelle suhtes eesliiniriikides kohaldatakse piirimenetlusi. Komisjon ja liikmesriigid püüavad seda pakilist olukorda lahendada, võimaldades samal ajal katsetada tagasisaatmiskeskusi. Märtsis on oodata ettepanekuid tagasisaatmisdirektiivi läbivaatamiseks. Lühikese ajakava tõttu on oht, et eurooplased ei suuda kohapeal saadud õppetunde täielikult arvesse võtta, hoolimata viimasel kümnel aastal tehtud edusammudest sellistes valdkondades nagu teavitustegevus, nõustamine, taasintegreerimise toetamine ja vastastikune õppimine ELi tasandil. Lisaks peab Euroopa olema ettevaatlik, et eksperimenteerimine rändajate mujalesuunamise mudelitega ei kahjustaks suhteid päritoluriikidega ega nõrgendaks Euroopa laiemat positsiooni.

Selline täppistasakaalustamine toimub äärmiselt ebakindlas keskkonnas: pakti rakendamisest saab seega mitte ainult rände haldamise, vaid ka laiema ELi projekti proovikivi. Olukord Poola piiril toob esile konkreetsed probleemid siduvate eeskirjade järgimisel vaenuliku naaberriigi surve all. Süüriat ja Ukrainat silmas pidades tuleb Euroopa pealinnades olla valmis ettenägematuteks sündmusteks. Eeloleval aastal on väga oluline toetada tugevat juhtimist ELi tasandil, et rakendada uusi eeskirju ja jätkata selliste uuenduste uurimist, mis on kooskõlas ühise lähenemisviisiga ja tugevdavad seda. See hõlmab jõupingutuste keskendamist vastupanuvõimeliste partnerluste loomisele prioriteetsete riikidega, vältides samas ressursside suunamist poliitilistesse manöövritesse.

Camille Le Coz on Brüsselis asuva uurimisinstituudi MPI Europe asedirektor. Instituut püüab tõhusamalt hallata sisserännet, sisserändajate integratsiooni ja varjupaigasüsteeme ning parandada olukorda uustulnukate, sisserändaja taustaga perede ja vastuvõtvate kogukondade jaoks.