Pat Cox
Meie erikülaline, Euroopa Parlamendi endine president Pat Cox, meenutab 20 aasta tagust suurt laienemist erakordselt lootusrikka ajana, mil Euroopa sai lõpuks ometi hakata täiel rinnal hingama oma mõlema kopsuga, milleks on ida ja lääs. Ajal, mil Putini levitab müüti slaavi rahvaste vendlusest, mida reaalsuses saadavad ballistiliste rakettide plahvatused, on EL jätkuvalt vabade ja suveräänsete rahvaste vabatahtlik liit, mis rajaneb sellistel põhiväärtustel nagu inimõiguste austamine, võrdsus ja õigusriik.
Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Iirimaa 1. mail 2004 Dublinis korraldatud üritus ja 3. mail 2004 Strasbourgis Euroopa Parlamendis toimunud tervitustseremoonia jäävad mulle nii poliitilises kui ka emotsionaalses plaanis meelde enneolematu positiivsuse ja lootuse kõrghetkedena, mis kulgesid kojupöördumise ja taasühinemise tähe all. Päevad, mil Euroopa hingetõmmetes said lõpuks taas kokku tema mõlemad kopsud – ida ja lääs. Dublinis luges Seamus Heaney oma luuletust „Beacons at Bealtaine“, milles ta väljendas selle ajaloolise laienemisega seonduvat sügavat optimismi sõnadega „Move lips, move minds and make new meanings flare“. Strasbourgis heisati kümne uue liikmesriigi lipud tohtute lipumastide otsa, mis olid valminud Gdański laevatehastes Poola riigi kingitusena. Nende reis Strasbourgi oli sümboolne meeldetuletus teekonnast kommunismist vabaduseni, mida omakorda rõhutas Lech Wałęsa kohalolek.
Loomulikult oli üritus kõigi jaoks paljude aastate vältel toimunud pika ja keerulise vastastikuse ettevalmistusprotsessi kulminatsioon. Oli rõõm, aga ka kergendus jõuda finišijooneni sellel kõigi asjaosaliste jaoks poliitiliste otsuste ja haldusmenetluste maratonil.
Minu arvates on laienemine olnud võib-olla ELi kõige võimsam, ümberkujundavam ja edukam poliitikavahend viimase viie aastakümne jooksul. Minu koduriik Iirimaa, ühines esimeses laienemisvoorus 1. jaanuaril 1973, olles toonase Euroopa Majandusühenduse vaeseim riik ja piirkond. Juurdepääs suurele turule ning Euroopa solidaarsus regionaalarengu ja hilisemate ühtekuuluvusfondide kaudu liikmesuse esimestel aastakümnetel, kõrgemad soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnapoliitika normid, Põhja-Iirimaa rahuprotsessi toetamine ja Brexiti erakordselt keeruliste tagajärgede tunnistamine Iirimaa jaoks – Iirimaa on ainus ELi riik, millel on Ühendkuningriigiga ühine maismaapiir – on kõik kokku andnud meile äärmiselt positiivse kogemuse ja tulemuse. See ei ole alati kulgenud nagu lepse reega, iseäranis euroala kriisi ajal, ent kokkuvõttes on see olnud vägagi positiivne teekond.
Kuigi ma ühtaegu nii austan kui ka pean kahetsusväärseks Ühendkuningriigi otsust liidust lahkuda, tõestab see selgelt järgmist: EL on vabade ja suveräänsete rahvaste vabatahtlik liit – meil on vabadus sellega ühineda, aga ka sellest välja astuda. Millises võimsas kontrastis on see kõik Putini algatatud uusimperialistliku sõjaga Ukraina vastu! Tema müüti slaavi rahvaste vendlusest ilmestavad päevast päeva relvatärin, pommiplahvatused ja surmadroonide vihin.
Kreeka, Portugali ja Hispaania ühinemine ELiga aitas mitte ainult parandada neis riikides elatustaset ja elukvaliteeti, vaid toetas ka nende jõupingutusi diktatuuriajastu selja taha jätmisel ja eduka demokraatia taasülesehitamisel.
20 aasta tagune suur laienemine tõi iseäranis Kesk- ja Ida-Euroopa uute liikmesriikide jaoks kaasa enneolematu majanduskasvu tänu märkimisväärselt suurenenud investeeringutele, kaubandusele ja Euroopa solidaarsusele. Keskmiselt kasvas nende SKP elaniku kohta – korrigeerituna inflatsiooni ja valuutaga – kahe aastakümne jooksul vähem kui poolelt ELi keskmisest kolme neljandikuni üha kasvavast ELi keskmisest näitajast. Leedu SKP elaniku kohta kolmekordistus kõnealusel perioodil. Paranenud on tervishoid ja haridus, mis on toonud kaasa edusammud nii elukvaliteedis kui ka elatustasemes. Põllumajandustoodang on kogu piirkonnas kahekordistunud. Kokkuvõttes, nagu ka kõigi varasemate laienemisvoorude puhul, on sellest üheselt võitnud nii ühinevad riigid kui ka EL. Seepärast olen ma laienemise suhtes optimistlik, ent mitte naiivne.
Viimastel aastatel Poolas toimunud ning Ungaris siiani toimuvad arengud annavad aimu sellest, mis peitub õigusriigi põhimõtte, meediavabaduse või vähemuste õiguste austamisega seotud ELi normidest kõrvalekaldumise taga: EL kui heaolu saavutamise vahend väärib poolehoidu, ent EL kui ühiste väärtuste kogukond tekitab vastumeelsust. Ungari peaminister kuulutab oma riigi uhkusega mitteliberaalseks demokraatiaks. Kuidas iganes me Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 tõlgendame, ei ole see ilmselgelt mitteliberaalse demokraatia harta. („Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“)
See oli ELi liikmesust käsitleva kokkuleppe osa, see on sätestatud kõigis ühinemislepingutes ning selle on heaks kiitnud kõik ühinevad riigid. Põhimõte „me ei vaja teie väärtusi, vaid teie raha“ ei ole jätkusuutlik alus vastastikusele austusele. Seda peavad mõistma ka praegused kandidaatriigid, püüdes liikuda võimaliku ELiga ühinemise suunas. Loodan, et Kopenhaageni kriteeriumidel on tulevastel läbirääkimistel põhjapanevam roll. Üks viis oleks kehtestada ühinemislepingutes klauslid, mis loovad ELile kindlamad võimalused kaitsta õigusi ja väärtusi nende rikkumise eest. EL on midagi enamat kui lihtsalt üks turg ning materiaalne edulugu on küll väga soovitav, ent see ei ole Euroopa Liidu ainus ega isegi mitte tähtsaim eksisteerimise mõte.
Sellegipoolest on senine laienemisprotsess olnud kõigi asjaosaliste jaoks põhimõtteliselt positiivne ja sellesse tuleks ka edaspidi positiivselt suhtuda. Kandidaatriigid peavad läbima märkimisväärsed muutused, igaüks oma tempos. Ka ELil on teha kodutöö, mis puudutab tema otsustusprotsessi, uute liikmesriikide vastuvõtmiseks vajalikku eelarvesuutlikkust ning ühinemiseelset abi. Pärast kandidaatriigi staatuse andmist ning järgnevat kontrolli on läbirääkimisraamistike, peatükkide kaupa läbirääkimiste alustamise ja lõpetamise ning võimalike ühinemislepingute puhul vaja nõukogu ühehäälset otsust. Miski ei ole seejuures lihtne ega kerge. Loodame, et kõik liikmesriigid järgivad lojaalse koostöö kohustust, abistades üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel (ELi lepingu artikli 4 lõige 3).
Ukraina on oma keerukuse tõttu erijuhtum, mis tuleneb riigi suurusest, põllumajanduse suhteliselt suurest osakaalust SKPs võrreldes ELi keskmisega ja suhtelisest vaesusest mõõdetuna SKPs elaniku kohta, ning loomulikult sõjast ja selle laastavatest tagajärgedest. Läbirääkimised võivad alata. Ukraina on tänu ELiga sõlmitud assotsieerimislepingule ning põhjalikule ja laiaulatuslikule vabakaubanduslepingule juba integratsiooni teel. Neid lepinguid võiks aja jooksul järk-järgult laiendada, kuid lõpuks on ühinemise oluline eeltingimus kindel territoriaalne lahendus ja stabiilne rahu, milles ELi liikmesusel võib olla oma osa. EL vajab stabiilsust, mitte kaost oma idatiival ning Ukraina vastuvõtmine on lõppkokkuvõttes nii meie ühistes kui ka Ukraina huvides.
Pat Cox, Euroopa Parlamendi president aastatel 2002–2004
Pat Cox on Iiri poliitik ja ajakirjanik. Ta oli Euroopa Parlamendi president aastatel 2002–2004 ja Euroopa Liikumise president aastatel 2005–2011. Ta on olnud Euroopa Jean Monnet’ Sihtasutuse eesotsas alates 2015. aastast. Lisaks on Cox Skandinaavia ja Vahemere piirkonna TEN-T põhivõrgukoridori Euroopa koordinaator ning Ukraina ülemraada parlamentaarse reformiga seotud Euroopa Parlamendi vajaduste hindamise ja rakendamise missiooni juht. Oma karjääri alguses töötas ta päevakajasaadete juhina telekanalis RTE Dublinis. 2004. aastal võitis Pat Cox Aacheni rahvusvahelise Karl Suure auhinna oma pühendumise eest Euroopa Liidu laienemisele parlamenditöös.
Vähem
