Pietro Barbieri

Puuetega inimeste sport sai alguse sõjajärgse aja rehabilitatsioonipüüdlustest. See oli viis, kuidas muuta füsioteraapia huvitavamaks ja nauditavamaks. Mäng ja lõbu aitasid inimestel taas leida elurõõmu kas oma uues seisundis – traumaatilise sündmuse korral – või siis kehas, milles nad olid sündinud.

Järgiti kaht konkreetset eesmärki: tugevdada inimeste kehalist autonoomiat ning aidata neil uuesti leida tõeline ja kindel identiteet. Tagasivaates võib öelda, et rehabilitatsioonikeskselt tegevuselt mindi üle võimestamisele. Teisisõnu võimestati inimesi, kellele tundus, et neil puudub igasugune võim või et see on kadunud. Võim enda ja oma otsuste üle, mis on inimõiguste tuum.

Loomulik on võimestada inimesi nende sotsiaalse kuvandi, s.t selle kaudu, kuidas teised meid näevad. Eneseleidmise protsess on vahetult seotud kogukonnaga, milles inimesed elavad. Spordis osalemisest saab põhiõiguste kasutamise ja väärikuse kaitsmise vahend.

See on olnud pikk teekond pimedas – 1960. aastate teerajajad olid kangelased, kes käisid oma ajast ees. Ent nad olid kangelased pikal teekonnal nendest aastatest tänapäevani. Paraolümpiasportlaste sportliku võime tunnustamiseks tuli pingutada.

Ajalukku läheb iseäranis üks üritus: 1988. aasta Souli olümpiamängud. Nende mängudega kulmineerus võitlus tunnustuse saavutamiseks spordimaailmas, kus kehaliste, sensoorsete ja vaimsete ideaalidega seotud stigma oli nii tugev, et takistas spordis osalemist isegi enam kui töömaailmas osalemist, kus valitses mittetootlikkuse eelarvamus. Need olümpiamängud olid ajaloolised, sest Rahvusvaheline Olümpiakomitee soovis korraldada võistlusi vaheldumisi puuetega ja puueteta sportlastele. See eksperiment toimus vaid üks kord, sest – eelkõige juurdepääsetavusega seotud – korralduslikud raskused muutsid selle tee jätkamise keeruliseks. Kuigi see valik on vaieldav, tõi see kaasa paraolümpiamängud, mida me tunneme täna ja mis tunnustavad tõesti iga paraolümpial osaleja sportlikke jõupingutusi. Lõpuks jõudsime maailma, milles sporti teevad kõik ja kõigi jaoks. Käes oli uus ajastu.

Sellest alates tuli paraolümpiasport muuta ligitõmbavaks suurele hulgale inimestele, kes jälgisid sporti kas staadionidel või televisiooni vahendusel. 1988. aastal Soulis olid telekommentaatorid sedavõrd teadmatuses, et ei osanud isegi öelda, kes on konkreetsete võistluste favoriidid. Nagu võib ette kujutada, olid tulemused katastroofilised. Aja jooksul on spordiajakirjanikud õppinud puuetega sportlaste tegevust jälgima. See oli oluline samm narratiivi muutumise poole.

See toob meid järjekordse olulise ürituse, 2012. aasta Londoni olümpia juurde. Need mängud olid veatult korraldatud ja eelkõige Ühendkuningriigis saatis neid jõuline telekampaania. Tulemuseks olid kõigil spordialadel täis staadionid. See oli ka hetk, mil teatavad sportlased said tänu uuele ajakirjanduslikule narratiivile kuulsaks. Täpselt nii, nagu nende olümpiakolleegid.

Maailm on alates 1950. aastatest muutunud. Tundest, et sa ei ole enam täiesti nähtamatu, on saanud puuetega inimeste ühisvara. Me loodame, et see narratiiv on tee, mida on võimalik läbi käia kõigis inimeste eluvaldkondades, sest nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, on vaja paradigma muutust. Spordis on see kõigest hoolimata kindlasti juba juhtunud.