Stefano Palmieri,
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töötajate rühm

Letta ja Draghi aruanded kattuvad märkimisväärselt, kuigi nende analüüs ja neis kavandatud strateegiad on väga erinevad.

Näiteks ühtekuuluvuspoliitika. Letta aruandes on sellel keskne roll, et ühtse turu hüved jagataks kõigi liidu kodanike ja piirkondade vahel. Samuti rõhutatakse aruandes seost ühtekuuluvuspoliitika ja üldhuviteenuste vahel, mis on olulised selleks, et eurooplased saaksid elada ja töötada seal, kus nad soovivad. Seevastu tundub, et Draghi aruandes pisendatakse ühtekuuluvuspoliitika tähtsust ning konkurentsivõime sotsiaalset ja territoriaalset mõõdet. Selles käsitletakse Euroopa konkurentsivõimet, arvestamata territoriaalseid erinevusi, ja viidatakse sellele, et ELi üldise konkurentsivõime pelk suurendamine lahendab piirkondlikud probleemid. Aruandes ei võeta arvesse asjaolu, et paljudes piirkondades on nõrk konkurentsivõime ja ebasoodne territoriaalne olukord sama mündi kaks külge.

Mõlemas aruandes tunnistatakse, et EL ei saa jätkata lihtsalt tavapärase tegevusega.. Praeguste kriiside kiireloomulisus ja keerukus nõuavad märkimisväärset muutust Euroopa poliitikakujundamises, võimalik, et isegi aluslepingu muutmise kaudu. Kas me saame tõesti arutada laienemist, käsitlemata vajadust sügavama poliitilise integratsiooni järele? See muutus peab kaasa tooma ka muutuse mastaabis. Praegune mitmeaastane finantsraamistik ei ole piisav, selle maht on veidi üle 1% ELi kogurahvatulust ja seda piirab iganenud „õiglase vastutasu“ loogika. Vaja on uut lähenemisviisi, mis oleks inspireeritud taasterahastu „Next Generation EU“ mudelist. Erakorralistele probleemidele tuleb reageerida julgete lahendustega, sealhulgas ühiste turvaliste varade emiteerimisega nagu pandeemia ajal.

Eelseisvas, 2028–2034. aasta mitmeaastases finantsraamistikus pannakse ELi tegelikud kavatsused proovile, kuna selles määratakse kindlaks prioriteedid järgmiseks seitsmeks aastaks. Sellega seoses on mõistlik eeldada avatud arutelu ELi ees seisvate probleemide üle – võttes arvesse mitmeid jätkuvaid kriise –, samuti ELi peamiste eesmärkide ja ühiste Euroopa hüvede üle, mida liit oma kodanikele pakub.

Mõlemas aruandes soovitatud regulatiivse reformi kaalumisel on oluline meeles pidada, et ELis on maailma kõige arenenum sotsiaalne turumajandus. Kõrged majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid on selle mudeli eeldused, mitte selle ees seisvad takistused. ELi õigusnormide võrdlemine USA ja Hiina eeskirjadega on seetõttu põhimõtteliselt väär. Kõik jõupingutused ELi eeskirjade lihtsustamiseks peavad siiski kaitsma töötingimusi, töötajate ohutust, tarbijate õigusi, sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust ning jätkusuutlikku majanduskasvu.

Euroopa on jõudnud arusaamisele, küll hilinenult, et sellest ei piisa enam, kui olla suur turg. Edasiliikumiseks peab EL püüdlema suurema ühtsuse poole, sealhulgas sügavama poliitilise integratsiooni ja tõeliselt ühtse majandus-, tööstus-, kaubandus-, välis- ja kaitsepoliitika poole. Lähikuud on Euroopa tuleviku kujundamisel otsustava tähtsusega.