Euroopa ei pööra sellele raskele võitlusele tähelepanu ja jääb sellega hiljaks. Paremäärmuslaste edu tagasipööramine on hetkel osutumas keeruliseks. Kui natsism ja fašism 1945. aastal lüüa said, arvati, et äärmuslikud liikumised kaotavad oma mõju ja tegutsemisruumi. Nii see ei läinud. Demokraatlik valitsemismudel on võimaldanud paremäärmuslusel ellu jääda ja inimeste pahameelest ja frustratsioonist jõudu ammutada. Paremäärmuslased on kaheksakümne aasta vältel lõiganud kasu Euroopa liberaaldemokraatiate sallivusest ja mugavusest. Teeseldes demokraatlikus mängus kaasalöömist, pole nad kunagi loobunud püüdlusest hävitada demokraatia seestpoolt, niipea kui neil on selleks jõudu.

Ning see on neil peaaegu õnnestunud: niinimetatud „riikliku suveräänsuse“ raamistikus on paremäärmuslased võimule tulnud juba mitmes riigis, näiteks Orban Ungaris ja Fico Slovakkias. Poolas oli paremäärmusliku erakonna PiS (Prawo i Sprawiedliwość / Õigus ja Õiglus) valitsus võimul kaheksa aastat kuni hiljutiste valimisteni oktoobris.

Paremäärmuslased püüavad ka Euroopa Liidus demokraatiat õõnestada, et saavutada selle kokkukukkumine. Viimase kolmekümne aasta jooksul toimunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on digiplatvormide ja sotsiaalmeedia kaudu oluliselt suurendanud neonatslike ja neofašistlike rühmituste võimet suhelda ning suurendada oma nähtavust ja mõjuvõimu ülemaailmsel tasandil. Nad kasutavad ära demokraatlikes riikides eksisteerivat väljendusvabadust, et võimendada ja korrata oma ksenofoobseid ja rassistlikke ideoloogiaid. Nad koordineerivad strateegiaid ja organiseerivad reaalajas väljakutseid ühiskondlikule korrale, mille osaks nad on. On tõsiasi, et demokraatia loob liikumistele, mis püüavad seda hävitada, objektiivsed tingimused, mis soodustavad nende liikumiste arengut ja sotsiaalset levikut, muuhulgas riikliku rahastamise toel.

Paremäärmuslus on leidnud Euroopas viljaka kasvupinnase, sest reaganlik neoliberaalne poliitika ja finantskapitalism (nn reaganomics) tegid lõpu keskklassi edule ja sotsiaalsele heaolule, mis oli Euroopa ülesehitamise ja selle õnnestumise märk. Neoliberalism on kaasa toonud dereguleerimise ja takistanud majanduslikku ja sotsiaalset arengut, see on vähendanud reaalpalku kapitali kasuks, kärpinud sotsiaaltoetusi ja avalikke teenuseid ning jätnud eluasemesektori kinnisvaraga spekuleerijate kätesse. Kui Euroopa valitsused konkureerivad omavahel kuldsete viisade müümisel igast maailma nurgast tulnud oligarhidele ja kleptokraatidele, ei tõota see head. Turukriis ja maksudumping, mis muudab konkurentsi siseturul ebaõiglaseks, Brüsseli ja Frankfurdi puudulik toetus VKEdele ning vähene tööhõivekaitse ja ostujõud on viimase viieteistkümne aasta jooksul oluliselt suurendanud rahulolematust Euroopas.

See on traagiline poliitiline viga, mis põhjustab Euroopa Parlamendi valimistel osalevate inimeste arvu järjestikust vähenemist ja paremäärmuslaste osakaalu kasvu Euroopa Parlamendis. Natsismi ja fašismi tagasitulek on põhjustatud Euroopa kokkuhoiumudelist, mis on kaitsnud finantssüsteemi, kuid majandusliku ja rahandusliku õigluse seisukohast läbi kukkunud. Kokkuhoid pole pakkunud vastust kodanike probleemidele, soovidele ja ootustele. See on toonud kaasa end ülimuslikuks pidavate ja identitaarsete ideoloogiate juba tuttava propaganda, mis luurab alati varjudes ja ootab võimalust, et inimtsivilisatsioon võiks varasemasse astmesse tagasi langeda. Kultuurilise ja usulise vihkamise õhutamist kohtame oma igapäevaelus, ekraanidel, sotsiaalmeedias ja katkematult propageeritavas desinformatsioonis. Kodanikes hirmu ja ebakindluse õhutamine, ähvardamine islamiseerumisega, valgete ülemvõimu või juudi-kristliku identiteedi kadumisega ning roma kogukonna pahatahtlik kujutamine hüvedest sõltuvana on strateegiad, mida diktaatorid või autokraadid on ennegi võimule saamiseks kasutanud.

Tänapäeval lubavad Euroopa riikide valitsused paremäärmuslastel juhtida tähelepanu „rändeohule“ vananevas Euroopas, mis peab oma majanduse kestlikkuse ja kasvu huvides tingimata osa tööjõust importima. Seda hoolimata asjaolust, et praegu ELi sisenevate pagulaste ja rändajate arv on väike – tegelikult on see väiksem, kui Euroopa elanikkonna ja tööjõu seisukohast vaja. Sellest hoolimata püsib ksenofoobne ja rassistlik retoorika Euroopas, kus puudub jätkuvalt turvaline ja tõhus õigusraamistik rändajate vastuvõtmiseks ja integreerimiseks. Selle asemel jätkatakse inimkaubanduse maffia toitmist. Võõrtöötajad olid asendamatud sõjajärgse Euroopa ülesehitamisel ja ELi rajamisel. Ka järgmistel aastakümnetel jääb rändajate panus Euroopa edu seisukohast väga oluliseks. Paremäärmuslased teavad seda – paljud nende rahastajad kasutavad rändajaid oma tööstuses ja ettevõtetes.

Kuid nad jätkavad oma mängude mängimist, tekitades hirmu ja manipuleerides südametunnistusega, samuti nõrkade ja ebastabiilsete riiklike ja Euroopa juhtide liigse mugavusega, mis puutub strateegilisse visiooni, väärtustesse ja põhimõtetesse. Demokraadid ja Euroopa idee toetajad saavad vastata vaid ühega – peame oma väärtuste eest võitlema. Demokraatia, vabaduse, väärikuse ja rahu nimel Euroopas.