Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teinud ettepaneku, et tooteid, mida ei ole võimalik parandada, ei tohiks Euroopas turustada. Ei piisa üksnes tootjatele kehtestatavast kohustusest tarbijaid teavitada, kui toodet ei saa parandada.

Komitee arvates on ELi uus kaupade parandamise õigus (vähemalt) paberil suur samm edasi. Kuid tarbija, kes soovib rikkis nutitelefoni või seadet lasta parandada, selle asemel et osta uus, võib komistada mitmete praktiliste takistuste otsa, mis muudavad parandamise liiga keeruliseks või kalliks, kui mitte lausa võimatuks. EL peaks minema kaugemale ja paluma liikmesriikidel keelata mis tahes tavad, mille abil muudetakse toodete parandamine tahtlikult võimatuks.

Komitee arvamuse raportöör Thierry Libaert leiab, et „niikaua, kui esemed on disainitud nii, et neid pole võimalik parandada, ei ole õigust parandamisele olemas.“

Komitee soovitab oma arvamuses direktiivi ettepaneku kohta mitmeid praktilisi meetmeid, et tugevdada seda õigust ja tagada, et parandamise võimalus jääks alles ja taskukohaseks ka pärast garantiiaja lõppu, ka ärilisest seisukohast. Ettepanekud sisaldavad järgmist:

• pakkuda stiimuleid parandamise kasuks otsustamiseks, isegi lihtsaid stiimuleid, näiteks garantiiaja pikendamist, kui selle aja jooksul toodet parandatakse;
• võimaldada uuenduslikke lahendusi nagu 3D-printimine varuosade tootmiseks või seadmete taastamine, mis hõlmab toodetele teise elu andmist, või kasutatud osade turu arendamine;
• käivitada koolitus- ja ümberõppeprogramme, et õpetada parandajatele oskusi, mida nad vajavad tööks, mis varem põhines mehaanikal, kuid nüüd on üha enam seotud ühendatud seadmetega. Üldisemalt on vaja tegeleda parandajate puudusega Euroopas.

Parandussektor loob Euroopas väärtuslikke ja kvaliteetseid töökohti, mida vaevalt hakatakse ümber paigutama. Sektor loob 404 töökohta 10 000 tonni parandatud materjalide kohta. Seda on 50 korda rohkem kui nende materjalide kõrvaldamise korral jäätmetena, mis on viimastel aastatel muutunud valdavaks suundumuseks. 65% tarbijatest viskavad oma vigased tooted ära ja see tähendab, et aastas tekib 7,5 miljonit tonni jäätmeid.

Rohepesu: ei süsinikdioksiidi heitkoguste kompensatsioonil põhinevatele väidetele

Sarnaselt parandamisõiguse direktiivile on ka roheväidete direktiivi eesmärk anda eurooplastele võimalus osta keskkonnahoidlikult. Tarbijad on üha enam valmis seda tegema, kuid neil on väga vähe usaldust tootjate väidete vastu nende toodete ja teenuste keskkonnatoime kohta ning nad on segaduses turul olevate keskkonnamärgiste paljususe tõttu.

Uus direktiiv peaks muutma keskkonnamärgised ja -väited usaldusväärseks ja usutavaks, kuid sellel on ka puudusi. Komitee arvates tuleks direktiiviga keelata heitkoguste kompenseerimisel põhinevad väited, sest mitmed tarbijakaitseasutused on tõdenud ja mitmes kohtuasjas on tõdetud, et sellised väited nagu „kliimaneutraalne“ või „korvatud plast“, mis põhinevad heitkoguste tasakaalustamisel kliimaprojektidesse (nt puude istutamine) investeerimise kaudu, on teaduslikult väärad ja alati tarbijaid eksitavad.

Komitee juhib tähelepanu ka vajadusele järjepidevate õigusnormide järele. „On oht, et see, mis visatakse uksest välja, tuleb jälle aknast sisse tagasi,“ ütleb komitee raportöör Angelo Pagliara. „Roheväidete direktiiv peaks saama rohepesuvastase kaitse miinimumtaseme mudeliks. Direktiivis sätestatud nõuded peaksid kajastuma valdkondlikes õigusaktides, nii et ei oleks võimalik sätetest loobuda, tekitada lünki või vähendada tarbijakaitset.“

Tutvuge komitee arvamusega „Kaupade parandamise õigus“
Tutvuge komitee arvamusega „Roheväited“