Alates Vietnami sõjast on rahvusvaheline ajakirjanduskogukond kutsunud üles kajastama sõda objektiivselt, st hoiduma kummalegi poolele toetust avaldamast. Seda uut tava peeti märgiks suurest edust objektiivsuse suunas erinevalt varasemast ajakirjanduse tavast, kus ajakirjanikud olid seotud ühe riigi sõjaväega. Loomulikult sai see võimalikuks tänu meedia majanduslikule kasvule, kuid ka selle pärast, et enamik konflikte toimus kaugel suurte meediaettevõtete peakorteritest. Tegemist oli n-ö võõrsil toimunud sõdadega, nii et ajakirjanikel oli suhteliselt lihtne end emotsionaalselt distantseerida. Ukraina sõda on seadnud selle teooria kahtluse alla ja toob lähitulevikus tõenäoliselt kaasa olulisi muutusi massiteabevahendite üldises toimimises ning nende suhetes ühiskonna ja riigiga.

Teabevahetuse seisukohast oli Ukraina sõda, mis algas Venemaa sissetungiga Krimmi 2014. aastal, algusest peale täis valesid. Rahvusvahelistes meediaväljaannetes, nii suurtes kui ka väikestes, räägiti „neonatsidest, kes rõhuvad venekeelseid inimesi“ Ida-Ukrainas, andes Kremlile ettekäände oma hirmutegude jätkamiseks. Taoliste uudiste avaldamine ei olnud mitte niivõrd Lääne meedia ebakompetentsuse väljendus, vaid pigem märk sellest, et Lääne meediasüsteem ei olnud valmis selliseks Moskva korraldatud ja rahastatud desinformatsioonilaineks. See oli märk sellest, et Moskva kasutas läänemaailma vabadusi selleks, et võtta sihikule just need vabadused ise.

Kui see tuli ilmsiks, eriti viimase kolme kuu jooksul, asus suur osa välisajakirjanikke avalikult toetama Ukraina poolt. Seda mitte ainult seetõttu, et riiki tabas provotseerimata rünnak, vaid seetõttu, et need ajakirjanikud mõistsid, et rünnatakse ka kõiki põhimõtteid ja väärtusi, millele – muu hulgas – väljendusvabadus ning meedia toimimine tuginevad.

Esmapilgul võiks seda valikut pidada ajakirjanduse tagasisammuks objektiivseks jäämisel, ent kui objektiivne ja erapooletu võiks ikka olla vägistaja ja tema ohvri kujutamine. See sõda näitas selgemalt kui muudel juhtudel, et objektiivse distantsi hoidmine ohvri ja kurjategija vahel töötab alati viimase kasuks.

Dilemma seisnes ka selles, et tuli valida objektiivsuse ja eetilisuse vahel. See võib tunduda kummaline, kuid paljud suured meediakanalid seisavad silmitsi selle dilemmaga. Küsimus oli ka selles, kas Euroopa, nagu ukrainlased seda vähemalt tajuvad, on valmis kaitsma oma vabadusi, isegi kui see nõuab nende vabaduste võimalike rikkumiste senisest rangemat kontrollimist.

Viimase kaheksa aasta jooksul on Ukraina ühiskond ja eriti Ukraina ajakirjanikud olnud teadlikud asjaolust, et Venemaa Föderatsioon – ja nüüdsest alates iga jõud, mis püüab kahjustada Euroopa põhimõtteid ja väärtusi – usub, et meie enda sõnavabadust ja meediat kui institutsiooni võib kasutada sõjariistana. Meie endi vastu.

Vaatamata sõjalisele sissetungile Ukrainasse on viimase kaheksa aasta jooksul ka ukrainlasi selle olukorra eest vastutavaks või vähemalt osaliselt vastutavaks peetud. Neid kujutati õigusrikkujatena, kui nad tegelikult olid ohvrid. Selle tagajärgi oli näha ka lahinguväljal, näiteks vähem sanktsioone Venemaa vastu, viivitused Ukrainale relvade tarnimisel jne. See olukord näib praegu muutuvat mitte ainult tänu ajakirjanduslikule tööle, mis aitab paljastada Venemaa loendamatuid valesid, vaid ka tänu asjaolule, et paljud ajakirjanikud avastavad uuesti oma rolli ühiskonnas. Nende roll ei ole tegutseda selgrootu sõnumitooja, vaid ühiskonna kesknärvisüsteemina, mis aitab muu hulgas vastata ühele lihtsale küsimusele: kus on hea ja kus on kuri?

Kostas Onishenko

Kostas Onishenko on Kreeka ajakirjanik, kes elab ja töötab Kreeka meediakorrespondendina Ukrainas.