Christian Moos

Mure vaenulike riikide, näiteks Venemaa pahatahtliku mõju pärast on täiesti põhjendatud. On olnud mitu näidet soodsatest laenudest paremäärmuslikele erakondadele, järelevalvenõukogude ametikohtadest varasematele poliitikutele, tulutoovatest lepingutest kahtlastele ettevõtjatele ja väidetavate valitsusväliste organisatsioonide rahastamisest.

Seetõttu peame Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades tõesti olema väga valvsad. Hoolimata mõningatest headest soovitustest liikmesriikidele esitati demokraatia kaitse pakett siiski liiga hilja. Esiteks algatas Euroopa Komisjon paketi hilinemisega. Seejärel, 2023. aasta suve algul lükkas komisjon selle rohkem kui poole aasta võrra edasi, sest kriitika seadusandliku ettepaneku kohta, mida pakett pidi sisaldama, oli väga vali ja täiesti ühehäälne.

Detsembris avaldatud pakett kinnitas siiski halvimaid kartusi. Kavandatav direktiiv häbimärgistaks valitsusväliseid organisatsioone, kes saavad rahalisi vahendeid ELi mittekuuluvate riikide, näiteks USA valitsuselt. Ettepanek ise on õigustus autoritaarsetele valitsustele, kes kasutavad välisagentide seadusi, et vaigistada mis tahes demokraatlikku opositsiooni.

Lisaks on direktiivi määratlused ebamäärased ja täis tohutuid lünki, millest Moskva tegelikud agendid kasu saavad. Organiseeritud kodanikuühiskonna esindajad ei mõista, miks komisjon ei loo üldist läbipaistvusregistrit, mis hõlmaks kõiki huvirühmade esindajaid, oleks kooskõlas liikmesriigi tasandil kehtivate õigusaktidega ning looks selge ja turvalise õigusliku aluse kõigile sidusrühmadele.

Komisjon peaks selle direktiivi eelnõu tagasi võtma ja järgima 2025. aastal selle järgmises versioonis terviklikumat käsitlust, mis ei mängi demokraatiat vaenlaste kätte.